RAIN SANBERNEBO, vallavanem

Üks eriline päev Nõostagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/135.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/135.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     Mul on hea meel täna siin Nõos olla. Minu silmis on Nõo koguduse jaoks see üks eriline päev. Pärast Harald Tammuri siirdumist Tartu Pauluse koguduse õpetajaks ei ole ju siin oma kohapealset õpetajat olnud. Teie kogudus on olnud nagu vaeslapse osas. Ja omast kohast on sümboolne ka, et Mart Jaansoni, kogudusse valitud õpetaja ametisse kinnitamine toimus just uue kirikuaasta laupäeval, 1. advendi laupäeval.
     Me vaatame vastu tulevatele jõulupühadele, mis vähemalt meie luterlikus kirikus ja eestlaste jaoks on aasta pühadest kõige suuremad ja kõige südamelähedasemad. Aasta kõige pimedamal ajal me mõtleme valgusele, mis paistab igavikust meie peale ja meie keskele. See valgus peaks äratama inimlikke ja sooje tundeid, hoolimist ja tähelepanelikkust meie kõrval seisvate kaasinimeste vastu. Lõppude lõpuks me ju võime minna läbi elu nurisedes, rahulolematutena, öelda, et miks tema ei tee või miks need ei tee või mis on valitsuses kinni... Aga kohapeal oleneb ikkagi kõige rohkem meist enestest, milliseks see hingeline ja vaimne kliima kujuneb. Jõulud on kahtlemata need pühad, mis jälle uuesti tuletavad meile seda soemat, inimlikumat poolt meelde. Võtkem tõsiselt: ehkki elus ei ole kõik meie käes, on meil siiski oma vastutus. Meile on antud oma võimed ja annid, mida me peaksime kasutama ühishüveks, ühiste eesmärkide nimel.

JAAN KIIVIT, EELK peapiiskop

TOIMETUSE VEERGtagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/136.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/136.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     Et jõulud oleks valguse ja rahu päralt,
     unustagem vaen ja solvumised ära,
     ulatagem käsi sellele, kes meist on nõrgem,
     mõelgem sellele, kes meist on kõrgem.
     Päästkem lapsemeelsus hinges valla
     ja istugem korrakski jõulupuu alla.
     Siis meenuvad need jõulud teile ja perele
     ka siis, kui läinud kõik metsade taha või merele...
                                      Helle-Maia Sonn


     Laupäeva hommikul vallamaja poole kõndides mõtlesin, millest seekordses toimetuse veerus kirjutada... Aga ega midagi eriti mõelda olnudki, ilm oli nii imeline, et kohe vägisi viis mõtted jõulude ja aastavahetuse peale. 5 külmakraadi tegid õhu kargeks ja päike pani öösel sadanud lume sädelema, kogu ilm oli nii valge, et silmadel oli valus vaadata... Meel läks rõõmsaks ja kogu viimaste päevade väsimus ja masendus olid äkki kadunud...
     Taas on käes jõuluaeg — kokkuvõtete tegemise aeg. Oli see hea või halb aasta? Eks igaüks ise tea kõige paremini, aga päris kindlasti ei olnud see ainult kas hea või halb aasta, küllap midagi head ja ka midagi halba tõi lõppema hakkav aasta meile kõigile... Öeldakse, et aja möödudes halb ununeb ja meelde jääb vaid hea. Läinud nädalal küsisin mitme juhuslikult valitud inimese käest, mis kõigepealt sellest aastast meenub. Paraku esimene mõte läks ikka halva peale... ju siis see halb on veel väga värskelt meeles...
     Üks halb, mida korduvalt meenutati, oli Luke lasteaias tegutsenud varaste “töö”. Minul endal on Luke lasteaiaga hoopis helgemad seosed. Lasteaia vilistlasena olen algusest peale olnud osaline nüüd juba mitmeid aastaid kestnud traditsioonis. Advendiajal, kui päkapikud juba akna taga piilumas käivad, läheme koos kirikuõpetajaga laste juurde, tuletame üheskoos meelde jõululaule ja räägime jõulujuttu. See on imetore elamus — jälgida, kuidas lapsed särasilmil kuulavad ja meiega kaasa laulavad. Eriti tore mälestus on mul eelmise aasta külaskäigust, kui Mart Jaanson tutvustas lastele erinevaid pille. Ja millise õhinaga lapsed meile omaküpsetatud piparkooke pakkusid... Lehe ilmumise ajaks on meil ka tänavune külaskäik seljataga ja lastel onu Mardi abiga taas kõik jõululaulud värskelt meelde tuletatud...

     Hea lugeja, loodan, et ka Sinul on mõndagi head sellest aastast mäletada. Ainult võta endale aega see hea üles otsida...
     Rõõmsat ja rahulikku jõuluaega lähedaste keskel!
     Tujuküllast aastavahetust!

KAI TOOM

VALLAVOLIKOGUStagasi algusesse




     Volikogu 20. novembri istungi päevakorras olid järgmised teemad:
     1. Volikogu esindajaks Tartumaa Omavalitsuste Liidu Päevale nimetati Peeter Lepisk, asendajaks Jaanus Järveoja.
     2. Kinnitati Nõo valla arengukava aastateks 2004–2008. Arengukavaga saab tutvuda valla kodulehel www.nvv.ee
     3. Algatati detailplaneering Tõravere vana koolimaja lähedal asuva Koolimaa katastriüksusele. 1,5 ha suurusele maatükile tehtava detailplaneeringu eesmärgiks on maakasutuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks, maa-ala jagamine kinnistuteks, kruntidele ehitusõiguse määramine ning tehnovõrkide ja -rajatiste asukoha määramine.
     Volikogu jäi seisukohale, et Koolimaa maaüksusele võiks planeerida kuni 5 krunti.
     4. Eelmises punktis nimetatud maatüki kõrval asub Killukese katastriüksus, mille omanik Lea Soonberg esitas taotluse kirjaliku nõusoleku saamiseks aiamaja püstitamiseks. Taotluse rahuldamiseks otsustas volikogu määrata 1,16 ha suuruse Killukese katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa.
     5. Volikogu kinnitas Nõo vallavalitsuse uue struktuuri ja teenistujate koosseisu. Seoses uue raamatupidamissüsteemi rakendamisega (riiklik algatus) tuleb Nõo Põhikooli raamatupidamine tuua üle valla ühtsesse raamatupidamissüsteemi. Selleks tuleb koondada Nõo Põhikooli raamatupidaja koht, võtta tööle uus ametnik valla raamatupidamisosakonda nooremametniku koha peale ning luua juurde raamatupidaja koht.
     Vallasekretär on teinud ettepaneku töötaja edutamiseks, selleks otsustati vallakantseleis muuta nooremametniku ametikoht vanemametniku ametikohaks.

     Istungile eelnes Nõo lastepäevakodu Krõll külastus. Pärast kaupluse väljakolimist on lasteaed kui tervik eeskujulikult lihtsate vahenditega muudetud turvaliseks pesaks. Last Krõlli väravast sisse tuues on tunne, et teda oodatakse. Inimesed, kes väravast sisse-välja käivad, on mingi sarnase mõnusa silmavaatega ja tervitavad üksteist. Võimalus sellesse ühingusse kuuluda on kui peretoetuse teine sammas, aga jämedam kui esimene.
     Õnneks ei saa ka see linn kunagi päris valmis. Tuleval aastal on tarvis remontida ja sisustada pesupesemise ruumid ja köök. Lasteaeda külastanud volikogule ja vallava-litsusele anti kaasa ka kingitus — personali ühiskiri teemal, et ei peeta vajalikuks ühineda haridus- ja kultuuritöötajate streigiga ja usutakse, et nende peale mõeldakse niikuinii.

     3. detsembri erakorralisel istungil täiendati vallavolikogu 9. juuli otsust Lagujasse Tuulemäe jäätmekeskuse detailplaneeringu kehtestamise kohta. Vorminõuetega kooskõlla viimiseks lisati eessõnasse ja otsuse teksti kümmekond lehekülge faktilise motiveeringu ja kaalutluse motiive, mis olid nimetatud otsuse vastuvõtmise aluseks, kuid varem kirjalikult vormistamata.

     Sügaval olemuses ei ole asjad ega tegevused liigitatavad headeks ja halbadeks, omadused sõltuvad vaatenurgast. Ülekohus ja õpetlikkus võivad kuuluda ühte. Ainult ülekohtule keskendudes me ei märka, mida olukord meile õpetada püüab. Hea õpetaja laseb õpilasel endal avastamisrõõmu tunda. Probleem kaob pärast lahenduse saabumist. Probleemile keskenduja toodab juurde probleeme, lahendusele keskenduja jälle uusi lahendusi.
     Usk ei tähenda ainult kirikus käimist, vaid ka ühte inimest elus juhtivat tunnet. Hirmunud inimene ei taha võtta vastu seda võõrast, mida talle usu nime all esitatakse ja viskab igaks juhuks koos pesuveega ka midagi tarvilikku välja. Religioonid on loodud inimeste poolt ja teatud eesmärkide saavutamiseks. Järelikult sisalduvad nendes eesmärkide saavutamise võtmed. Tark ei eita, vaid proovib mõista.
     Jõulurahu võib tähendada muuhulgas ka märkamist, et on aeg keskenduda sellele meeldivale, mis on olnud, on ja tuleb.
     Sära silmadesse!

PEETER LEPISK, vallavolikogu esimees

VALLAVALITSUSEStagasi algusesse




     Ehk on lehelugeja imestanud, et kuidagi märkamatult on leheveergudelt ära jäänud rubriik vallavalitsuse tööst. Toimetuselt pole küsima tuldud, et miks küll...
     Kui küsitaks, siis seletusi on selle kohta mitmeid.
     — Iga Nõo Valla Lehe number kajastab oma teisteski lugudes suures osas just vallamajas tehtavat.
     — Vallavalitsuse tegemiste kohta saab piisavalt infot ka valla koduleheküljelt, mille aadress on  www.nvv.ee. Sealt leiab nii volikogu määrused-otsused kui ka vallavalitsuse määrused ja suure osa korraldustest. Koduleheküljel on muudki huvitavat. Pidevalt vahetub info rubriigis “Uudised”, korraldatakse küsitlusi mitmete vallaelu tähtsamate probleemide kohta arvamuse saamiseks ja sealt avanevad ka lingid nii Nõo valla asutuste kui ka Nõo vallas paiknevate ettevõtete kohta.
     Niisiis, kui lehetoimetusse laekub kaastöid teisteltki elualadelt, on see ainult teretulnud nähtus. Materjalipuudust ei kurdeta nüüdki, aga põnev oleks ju teada, mis töid-tegemisi vallas tehakse.

     Lühiülevaade sügiskuudel vallavalitsuse istungitel otsustatust.
     Tavapäraselt määrati sotsiaaltöö valdkonnas hooldajaid puuetega isikutele ja lõpetati nende hooldusi, maksti ühekordseid toetusi. Maaosakonna ettepanekul väljastati projekteerimis-tingimusi, anti välja ehitus- ja kasutuslubasid hoonetele ja rajatistele, anti arvamusi maa riigi omandisse jätmise kohta ja seisukohti maa ostueesõigusega erastamise kohta, alustati vara kompenseerimise menetlusi ja määrati maa eest kompensatsioone ning nõustuti katastriüksuste jagamisega ning pikendati tähtaegu maa tagastamistoimingute läbiviimiseks. On lahendatud keskkonnakaitseküsimusi ja valmistatud ette volikogu istungitel arutuseletulevaid probleeme.
     Lisaks sellele vallavalitsuse istungitel:
     Septembris
     — pandi avalikule väljapanekule Nõo valla arengukava 2004–2008 projekt;
     — tasuti Nõo valla kodaniku hoolduskulusid Võnnu haiglale;
     — eestkosteasutusena anti nõusolekud vara oma nimele vormistamiseks alaealiste seaduslikele pärijatele;
     — jagati ja maksti välja teistkordselt rahalist toetust Nõo valla kohaliku omaalgatuse fondist — 20 000 krooni ulatuses (esimeses voorus jagati 15 000 krooni);
     — kuulutati välja teistkordne enampakkumine vallale kuulunud autode müügiks (praeguseks müüdud).
     Oktoobris
     — nõustuti Viina ja Märdi katastriüksuste moodustamisega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks, kinnitati nõudeõigusest suurema pindalaga maa tagastamisel riigile tasutava võla suuruse määramise akt;
     — väljastati kauplemisluba Ilmar Kolk´ile videokassettide ja DVD-de laenutamiseks Haraldi Maakaubamajas.
     Novembris
     — moodustati Nõo põhikooli hoolekogu;
     — vabastati kaarhalli kasutamise maksust mõned sulgpalliklubi liikmed (lapsevanemate põhjendatud avalduste alusel);
     — väljastati kauplemisluba OÜ-le Eesti Ilutulestikud I ja II klassi pürotehniliste toodete müügiks Haraldi Maakaubamajas ajavahemikul 15.11.03 kuni 05.01.04;
     — kinnitati lähteseisukohad Tõravere alevikus asuva Koolimaa kinnistu detailplaneeringule.
     Detsembris koostati vabade metsamaatükkide taotlejate nimekiri ja pandi need avalikule väljapanekule.
     Valmistatakse ette 2004. aasta Nõo valla eelarve projekti.

AIRA LAUL, vallasekretär

Kas vajame külakeskust ka Nõgiarru?tagasi algusesse




     Nõgiaru küla on olnud Nõo valla üks elujõulisemaid piirkondi. Seal on varem paiknenud Nõgiaru kolhoosi keskus. Sellel ajal on Nõgiaru külla ehitatud kontorihoone, korrusmaju, loodud kommunikatsioonisüsteeme ja asutusi-ettevõtteid. Kuigi eelmainitud ajad on möödas, on Nõgiarus ometi elu. Sealsetes peredes kasvab lapsi ja noori. Sinna on asutud elama ja seda paika on hakatud pidama oma kodukohaks. Käiakse poes ja raamatukogus ja saunas… Käesolevaks ajaks on külaelanikud mõistnud, et sellest ei piisa. On saanud selgeks, et ise saab endale luua paremat elu. Ühe võimalusena näevad külaelanikud külakeskuse loomist. Külakeskust on Nõo valla Nõgiaru piirkonna inimestele kindlasti tarvis, aga külakeskus “ei teki” üleöö. Selleks on vaja eelkõige tegusaid inimesi, aga ka ruume, häid ideid ja raha. Tänaseks on külarahvas juba mitu korda kokku saanud, et ühiselt arengumõtteid mõtelda. Rahvarohke kokkusaamine toimus pühapäeva, 23. novembri tuisusel pealelõunal Nõgiaru raamatukogu fuajees. Seltskond mahtus kenasti koosolekulaua taha, aga tõdeti, et tõsisteks ettevõtmisteks on praegune raamatukogumaja liiga kitsas. Unistati võimalusest hakata tulevikus külakeskusena kasutama endist kontorihoonet. Unistustel on hea omadus täituda — kui nende täitumise heaks piisavalt vaeva näha.
     Otsustatigi luua 5-liikmeline algatusrühm “MTÜ Nõgiaru Külakeskus” loomiseks. Oma esialgse nõusoleku algatusrühma töös osalemiseks on andnud Mart Arst, Silver Hüdsi, Tarvo Šults ja Sigrid Piiri.
     Selgitati välja algatusrühma esmased ülesanded.
     Algatusrühm ootab kõigilt külaelanikelt nõu ja jõuga kaasalöömist — koostöös peitub ju jõud!

Kirja pani vallasekretär AIRA LAUL

Jõulumõtisklustagasi algusesse




     Käisin esimese advendi pühapäeval kirikus. Altaril seisis kuuseke põleva küünlaga ja kõrgel säras Petlemma Täht. Jutluses meenutati üht nõukogudeaegset filmi, kus tulevase hüdroelektrijaama tarbeks oli vaja üle ujutada saar, millel elasid inimesed. Elanike tarbeks ehitati uus küla ja nad koliti oma kodudest välja. Hetkel, kui viimane inimene saarelt lahkus, laskus järvele tihe udu. Ükshaaval hakkasid laevalolijad  hüüdma saare nime, neist esimesena kodutu ja lõpetades kogu tegevust juhtinud partorgiga — nende koduigatsus oli nii suur. Nende koduks olnud saar hävis.
     Kui vaadata Laguja inimesi, siis tundub, et nad on jonnakad, kiuslikud ja üritavad igati takistadada ja pidurdada volikogu otsust rajada Lagujasse jäätmeksekus. Tegelikult on kõigil ühine mure: mis saab meie kodudest ja eriti veel meie kodukülast? Kodu on ka see, mis jääb meie aia taha ja ka naabri aia taha. Kodu on meie elukeskkond. Ja kui seda tahetakse vägisi, meie vastuseisust hoolimata muuta, siis on see vägivaldne tegevus. Kummaline on see, et need, kes Lagujas ei ela, teavad paremini, mida Laguja vajab. Muidugi, meil on liiga vaikne ja rahulik, seega on vaja juurde müra. Meil on vana prügila, mis läheb küll sulgemisele, kui ei kao kuhugi, loomulikult on vaja siis uut töötavat prügilat! Meil on loodus veel piisavalt saastamata, saastame ja risustame rohkem. Vitipallu ehitati ka vaatetorn, et uus rajatav prügila kindlasti ka loodussõpradele silma paistaks...
     Arvatakse, et kui on raha ja toores jõud, siis saab kõike. Esimese advendi õhtul näitas võimas traktor söödipõllul oma jõudu. Proovis teha seda, mida sovhoosi ajal peeti võimatuks, rikutud drenaaz ja hulgaliselt allikaid tegid maaharimise võimatuks. Nüüd pööras raske masin habrast kamarat pahupidi. Ta pigem kaevas maapinda sügavaid kraave ja trampis seda halastamatult. Mulle on õpetatud, et põldu ei tohi narrida, kuid seda põldu ei narritud, vaid vägistati. Nii tahetakse teha ka Laguja piirkonnaga. Koguge allkirju, kaevake presidendile, käige kohut, see ei loe! Kui volikogu tahab, siis prügila peab Lagujasse tulema ja mitte mingit vasturääkimist! Kui teil ongi õigus, siis palkame kallid advokaadid, kes oskavad musta valgeks rääkida, ja teeme teile ikkagi 1:0 ära. Kellel raha ja jõud, sellel õigus! Laguja inimene ei ole midagi väärt. Isegi tema korras ja ruumikas talu maksab vähem kui remontivajav majake Nõo vallas.
     Samas on jäämas mulje, nagu inimesed olekski juba leppinud, kohtusse kaevasid vaid vähesed. Tegelikult on nad ainult külarahva esindajad. Oma südames ootame jõuluimet, et pääseme lõpuks painavast õudusunenäost — külade keskele ehitatavast hiidprügilast — ja loodame, et uus algav aasta ei too meile nii palju pisaraid, unetuid öid ja halle juukseid kui mööduv seda tegi.

IMBI TANILSOO

Introduktsioonijumalateenistus Nõo kirikustagasi algusesse




     29. novembril toimus Nõo kirikus introduktsioonijumalateenistus, millega seati ametisse õpetaja Mart Jaanson. Jumalateenistusel teenisid EELK peapiiskop Jaan Kiivit, Valga praostkonna praosti kt Vallo Ehasalu, Valga koguduse õpetaja Peep Audova, Kolga-Jaani koguduse õpetaja Ants Tooming, Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti, Mart Jaanson ja veel mitmeid teisigi õpetajaid.
     Kolga-Jaani koguduse õpetaja ja Mart Jaansoni kursusekaaslase Ants Toominga sõnul on nüüd aeg hüüda K. A. Hermanni sõnadega: “Oh laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes!”. Tema arvates on Nõo kogudusele saanud osaks eriline õnnistus, kuna Mart Jaansoni puhul on tegemist mitte ainult vaimuliku, vaid ka muusiku ja heliloojaga, kes on oma jälje Eesti kirikumuusikasse juba jätnud.
     Soovime õpetaja Mart Jaansonile õnnistusrikast Nõo koguduse teenimist!

KAI TOOM

Õpetaja Mart Jaansontagasi algusesse




on sündinud 31. märtsil 1966 Tartus. Omandas keskhariduse Tartu 2. keskkoolis. 1980 lõpetas Tartu 1. lastemuusikakooli klaveri erialal. 1983–1987 õppis Heino Elleri nim Tartu Muusikakoolis muusikateooriat ja klaverit, 1984–86 teenis nõukogude armees. 1987–1992 õppis Tallinna Konservatooriumis prof Eino Tambergi kompositsiooniklassis, 1992–1993 Viini Muusika- ja Lavakunsti Kõrgkoolis prof Kurt Schwetsiku kompositsiooniklassis. 2002 kaitses Eesti Muusikaakadeemias magistrikraadi muusikateaduse alal.
     Töötab 1994. aastast H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, oli 1999–2001 selle kooli direktor. 2001. aastast töötab lisaks ka Tartu Ülikooli Õpetajate Seminaris ja Kunstide osakonnas muusikateoreetiliste ainete lektorina.
     On Eesti Arnold Schönbergi Ühingu asutajaliige, 1995–2002 juhatuse esimees. Korraldanud nüüdismuusika festivale, teinud kaastööd eesti kontserdiorganisatsioonidele ja ajakirjandusele, toimetanud raamatuid ja tegutsenud heliloojana.
     Ristitud ja leeritatud 1996 EELK Tartu Maarja koguduses, 2000. aastast EELK Elva koguduse liige. 1997. aastast töötab EELK Elva koguduse organistina, 2001. aastast pühapäevakooli õpetajana. 2001. aastast kuulub EELK Elva koguduse ja EELK Valga praostkonna nõukokku.
     1994–1999 omandas Tartu Ülikooli usuteaduskonnas bakalaureusekraadi. 2002–2003 õppis EELK Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminaris, oli praktikal EELK Nõo koguduses. Ordineeriti 8. augustil 2003 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus EELK Valga praostkonna vikaarõpetajaks, valiti 28. septembril 2003 EELK Nõo koguduse õpetajaks.
     On abielus Eda Jaansoniga, kes on lõpetanud 1996 Eesti Muusikaakadeemia muusikapedagoogika erialal ja 2002 Tartu Ülikooli saksa filoloogia erialal, praegu kodune. Peres on kaheaastane tütar Epp Katariina.

(NVL)

Rahu teile!tagasi algusesse




     “Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: “Rahu teile!”” (Jh 20,26b)

     Ei tarvitsegi olla kristlane, et tunda: jõulud on rahulik aeg. Iga inimene tunneb seda. Valitsused ja sõdivad pooled kuulutavad välja jõulurahusid, inimeste tegemistesse sugeneb advendiajal lootus ja helgus. Ka jõulueelne ostubuum, mis näiliselt on pigem rahu vastand, tuleneb ju inimeste soovist tunda end kordki aastas kindlalt ja hästi, olgu see siis materiaalne kindlustunne või rõõm oma kaasinimestele heameelt teha.
     Kuid ingli jõulusõnum “Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus”, ei jõua ka jõulude ajal paljude inimesteni. See jumalik rahupaiste, mis hoovab kusagilt ja paitab kõiki, jääb ometi paljude jaoks anonüümseks.
     Meie kõigi südameuksed on juba loomu poolest Jumalale lukus. Kuid Jeesus on see, kes tuleb, meile ootamatult ja tahtmatult, läbi lukustatud uste ning soovib meile rahu. Ja siis me märkame oma südames, et just see ongi see, mis meil puudus.
     Rahulikku ja õnnistatud jõuluaega!

MART JAANSON, EELK Nõo koguduse õpetaja

Detsembrikuu juubilar on Agnes-Asta Marandtagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/142.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/142.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     25. detsembril on juubelipäev meile kõigile tuntud pr Agnes-Asta Marandil. Kuna tegemist on pikaajalise Nõo kooli õpetaja ning Nõo kandi ajaloo uurijaga, tundub, nagu oleks ta mitmendat põlve, igipõline nõokas. Kuid üllatus-üllatus, tegelikult see nii pole!
     Ühel mitte-talvisel detsembripäeval käisime juubilari usutlemas, et teada saada, mis oli enne Nõod ning kuidas ta Nõkku elama tuli.


     Kodulinnas Narvas

     Agnes-Asta Marand: "Aastad sünnist kuni 20. eluaastani möödusid mul kodulinnas Narvas, selles imekaunis linnas... Kui ma elasin seal, siis ei pannud seda ilu niivõrd tähele, see pidigi kõik nii olema. Elasime teisel korrusel, üle tee oli teater “Võitleja” ja haruldaselt korras, väga ilus teatripark. Ja taamal jõgi, kaks kindlust, see vaade — see oli võrratu.
     Minu isapoolne vanaisa oli Narvas pottsepp ja ka minu isa õppis tema kõrval ametit. Teda peeti üheks väga heaks pottsepaks. Aga ilmselt selle tööga ei teeninud palju, tööd oli vähe. Seepärast isa ja tema kaks venda võtsid töökoja ja hakkasid tegema raudvoodeid. Hiljem, 1934, avas isa mööblikaupluse ja mööblitöökoja. Töökojas olid ka kõiksugu masinad, need särisesid ja tärisesid kogu aeg. Me elasime esialgu töökojaga samas majas. Ma ei tea, kui palju isa koolis oli käinud, aga tean, et tal oli ilus käekiri, ta kirjutas väga õigesti, ilma vigadeta, ja arvutas hästi.
     Ema oli maalt pärit, töötas taludes, hiljem sai ta Sillamäele doktor Hoffmanni teenijaks. Aga dr Hoffmann tuli 1922. aasta algul Narva Kreenholmi haigla arstiks ja võttis mamma teenijaks kaasa. Narvas mamma tutvus papaga ja aasta lõpus, teisel jõulupühal, nad abiellusid. Ilm olevat vihmane olnud. Ja kui nad laulatama läksid, siis keegi oli öelnud, et see tuleb õnnetu paar, kuna laulatuse ajal sajab vihma. Muidu ei olnud nende elu õnnetu, aga noh, kaua nad siis elada said...
     Ema oli meil kodune, müüs kaupluses, kui isa pidi ringi liikuma, tegi kodus söögi, saatis meid kooli. Ema tegi kõik, nii et tegelikult mina koduse tööga ei tegelenud, olin ainult õppimise jaoks.
     22. juunil 1941 algas sõda. Esimene sakslaste pommirünnak Narvale oli 15. juulil. Mina olin just eelmisel aastal lõpetanud kaubanduskooli ja töötasin Narva Segakaubastus raamatupidajana. Segakaubastu asus endise Eesti Panga ruumides. Teise korruse trepi kohal oli klaaslagi, see langes alla kildudeks, inimesed olid kõik kohkunud. Jooksime alla keldrisse, aga mul hakkas kangesti süda valutama oma kodu pärast. Ma teadsin, et isa ei ole kodus, aga vend on ja ema...
     Kui pommitamine lõppes, läksin koju. Vend oli üksipäini kodus, ema oli läinud tükk aega tagasi üle raudtee, Uusküla linnaossa tuttavate juurde. Ema oli olnud just koju tulemas, perenaine saatis teda tänavale, kui kostus mürinat — lennukid. Raudteel seisid nõukogude laskemoonarong ja küüditatute rong. Laskemoonarong sai pihta ning mu ema kas siis lennukipommist või laskemoona plahvatuse tagajärjel väga rängalt paremast puusast haavata.
     Kogu Uusküla linnaosa läks põlema. Ilm oli päikesepaisteline, kuskil ühtegi pilve polnud, kuum, ilus ilm. Mu ema oli vaadanud seal, et üks naine jooksis mööda, loppis veeämber käes, ja oli hüüdnud: “Jumal, anna vihma!” Puust majad juba põlesid, haavatuid ja surnuid ümberringi kui palju! Ja äkki, nagu selgest taevast, hakkas äikesevihma sadama.
     Läksime mammat otsima, saime juhtunust teada ning tahtsime haiglasse tema juurde minna. Haiglasse meid aga sisse ei lubatud. Sõdurid olid ukse peal, kogu haigla koridor ja esikud, põrandad olid kanderaamidel inimesi täis. Ka “Võitleja” teater põles. Meie toas oli niivõrd kuum, me kartsime, et aknad praksuvad katki.
     Paljud inimesed läksid Narva pimeaia alla, kus olid bastionid ja maa-alused käigud. Seal olime ühe öö, siis kolisime hädavajalike asjadega oma kodust ära, Narva südalinna. Siin elasime ühes keldris, kus oli kaks suurt ruumi. Meie juurde tulid ka mõned isa vennad oma peredega. Sakslased elasid meie kohal üleval, endise kohviku ruumides. Tänaval liikuda oli väga julge saksa ajal. Kuigi linn oli pimendatud ja kõikjal oli pime. Saksa sõdurit ei olnud vaja karta. Kui ta tuli sinu taga, siis oli julge astuda.
     Nii me siis saksa ajal elasime Narvas. Venelane käis pommitamas küll, õige sageli ja õige lähedale. Ühel ööl kukkus kõrvalmajja pomm ja inimesed seal said surma. Ja meie seal kõrval jäime ellu.
     Mamma oli haiglas neli kuud, siis tuli ta koju surema, sest oli jäänud niivõrd nõrgaks. Üks meditsiiniõde, Narva sakslanna, käis ülepäeviti kodus teda sidumas, arst käis korra nädalas. Ja mamma hakkas paranema! Esimene toit, mille sõi ja mis jäi sisse, nagu peab, oli papa tehtud kaerakiisel.
     Mina leidsin endale töökoha Narva Tööametisse. See oli niisugune saksa asutus küll, aga mul oli seal teisigi klassiõdesid. Meil oli saksa keel niipalju käes, sest meie saksa keele õpetaja oli äärmiselt nõudlik. Kuigi paljud õpilased kirusid teda, aga siis see õpetaja olevat öelnud, et las nad kiruvad, küll pärast tänavad. Ja me tõesti tänasime — saime töötada. Tihti tuli tõlgiks olla, sest need sakslased, kes linnas olid, tahtsid perekondades käia ja üsna palju niimoodi sõbruneti. Aga muidugi nõukogude-aegsetes ankeetides mul ei ole ju märgitud, et Tööametis töötasin. See oli saksa asutus, sõjaväeline asutus. Olen märkinud: põllutöö ja invaliidist ema abistamine, mida ma väga palju ka tegin.

     See tänav, kus me elasime — Narva peatänav — oli niisugune, et jaamast algas Joala tänav ja meie maja kohal muutus see tänav Posti tänavaks. Mõlemad tänavad lõppesid meie juures, viimane Posti tänava maja oli number 73 ja seal me elasime.
     Hiljem kolisime Joala tänava viimasesse majja, Joala tänav 26. Seal me saime elada 44. aasta alguseni, kuni sõda sundis meid päevapealt oma kodu maha jätma. Läksime, peaaegu kaks kätt taskus. Siiski, pianiino võtsime kaasa. Sõitsime maale vanaema ja onu juurde, 10 päeva hiljem sealt edasi Jõhvi ema venna ja õe juurde. Järgmisel päeval tulid venelased maale vanaema ja onu juurde sisse. Nii et kui me oleksime veel ühe päeva olnud, siis me oleksime jäänud sinna ja meid oleks viidud Venemaale.
     Meie olime natuke aega  Jõhvis, seal tuli aga sõjapõgenikke-sugulasi aina juurde. Köögis olid sakslased, tagumine tuba oli küll üsna suur tuba, aga seal olime meie neljakesi ning veel kaks peret lastega. Mõtlesime, et on vaja jälle kuhugi minna. Siin ei saa ju lõpmatuseni olla, see ei ole enam elu. Üks onu elas meil Haljala lähedal, Võles. Sakslased andsid meile auto, panime oma asjad kõik jälle auto peale ja sõitsime kohale. Seal oli suur maja küll, aga kõige suuremas ruumis olid jälle sakslased sees. Siis oli veel mitu tuba, aga onunaise vanemad ja õde ja õemees ja õelapsed, need olid ka kõik seal. Jälle kitsas. Klaver jäi paekivist kuuri terveks talveks. Siis õnnestus meil saada seal lähedal külas ühes üsna uues majas korter, verandaga tuba eraldi sissepääsuga. Ilus, valge, suured aknad, kuid ilma kütteta. Aga me olime siiski omaette. Tahtsime kööki minna, siis tuli minna õue, ümber nurga, teisest uksest sisse. Aga ema oli ju haavatud.
     Vend oli korra saanud sõjaväest vabastuse, 43. aasta lõpus. Tal olid kopsud haiged. Aga 44. aasta juulikuus võeti ta siiski Saksa sõjaväkke ära. Meie jäime kolmekesi ja mõtlesime, mis me teeme — kas jääme talveks maale? Aga meil ei ole siin tööd, meil ei ole raha, me jääme siin nälga. Seni olime seal peremehe-perenaise juures natuke üht-teist teinud, põllul sai kartulit pandud ja heinatöödel..., aga ilma rahata me ei saa elada. Mõtlesime, et kuhu minna. Ja ma ei tea, kust tuli niisugune mõte, et sõidame Haapsallu, kuigi polnud keegi meist Haapsalus käinud! Mõtlesime, et siis ei ole vaja enam kuhugi edasi minna.


     Sõidame Haapsallu!

     Istusin ratta selga ja sõitsin Kadrina jaama, paarkümmend kilomeetrit vist oli seda vahet. Tellisin Kadrina jaamast vaguni. Jaamas võeti minu tellimus vastu, järgmiseks nädalaks, selleks ja selleks kuupäevaks, sel kellaajal olge kohal. Saime paar hobust külast, panime oma kraami peale, ise ka. Üks tädi andis meile ühe lehma ka kaasa. Nudi lehm oli, kollakashalli ja valget kirju, väga hea piimaga. Võtsime siis selle lehma ka kaasa, panime vagunisse kõik sisse, klaver ja lehm kõrvuti. Ja hakkasime sõitma. Mamma tee peal siis lüpsis lehma. Ega see sõitmine niisama lihtsalt ei läinud, tuli alatasa oodata, kui sõjaväe ešelonid läksid mööda. Tapal ja Tallinnas seisime tükk aega, aga lõpuks ikka jõudsime Haapsallu.
     Haapsalus ei olnud ka meil kuhugi minna — tuli korter leida. Hakkasime siis papaga käima, mamma ootas vagunis ja meie käisime mööda linna. Ligi nädal aega olime niimoodi, elasime vagunis, välja ka ei aetud meid. Lõpuks leidsime ühe väikese hoovimaja, kust oli üürnik ära läinud. Meil oli tuba ja köök. Aga seal oli laut ka olemas, ja sahver, ja kemps oli ka koridoris, ei olnud õues. Ja nii me siis saime sinna elama.
     Olime juba kuu aega Haapsalus elanud, kui 24. septembril tuli venelane sisse. Ja siis pandi venelasi meile kööki. Meie elasime ise tagatoas, nemad elasid köögis. Ja mu vend oli ju Saksa sõjaväes. Aga vend ei olnud kuskil kaugemal, ta oli Tallinna lähedal Anijal. Neid oli planeeritud Tallinna kaitseks saata, aga enam kaitsta midagi ei olnud, venelane tuli sisse ja nad olid siis taganenud Varbla või Virtsu poole. Ja vend oli pääsenud. Oli ühte tallu läinud, seal talle midagi riideid anda ei olnud, aga oli ta sõjaväevorm värvitud mustaks. Ka sinna tulid venelased sisse ja vend jäi nende kätte. Aga need olid niivõrd kenad, vend rääkis oma loo ära, ja need hoopis andsid head nõu. Talle öeldi, et mingu Haapsallu ja andku end seal üles. Ja vend hakkas tulema. Mul oli temale teatatud aadress, kus me oleme, nii vend ühel päeval ilmuski. Teda taheti võtta Punaarmeesse, aga üks kapten Varšavski oli seal, kes tuli appi ja ütles, et kui tal on nüüd 11. klass veel õppida (ta oli 10. klassi lõpetanud), toogu tõend, et on siit kooli õpilane. Mina läksin siis ja otsisin keskkooli direktori üles ja rääkisin loo ära. See andis tõendi, et poiss on selle keskkooli õpilane. Ja vend pääses ning sai 11. klassi hariduse Haapsalus, sealt tuli Tartusse ülikooli.
     Mina sain tööd Haapsalus, Läänemaa Täitevkomitee tervishoiu osakonna sekretär-masinakirjutajana. Kuu aja pärast pearaamatupidaja arreteeriti ja mind pandi asemele. Kogu Läänemaa, Hiiumaa, Vormsi, Haapsalu linn, välja arvatud Haapsalu haigla, kõik Haapsalu polikliinikud, kõik maahaiglad ja ambulatooriumid — kõik olid minu pidada. Ma pidin ka kaks korda kuus tegema palgalehed ning tooma pangast raha ja välja maksma tervele maakonnale. Seifi ei olnud, mul oli kooliaegne suur nahast portfell, see oli pungil raha täis, siis olid ju suured rahad. Ja nii igal hommikul läksin tööle rahakotiga ja õhtul tulin koju pimedas. Keegi ei löönud mind maha ja keegi ei haaranud seda rahakotti ära minu käest.
     1945. aasta sügisel avati Haapsalus seminar (Haapsalu Õpetajate Seminar). Tahtsin siis seminari õppima minna. Aga seal öeldi niimoodi, et kui saan hankida õpilasi nii palju, et saab ühe klassitäie, siis nad avavad selle klassi. Muidu avati nooremaid klasse küll, aga minu hariduse jaoks oli vaja viimaseid klasse. Rääkisin siis ka maaosakonna raamatupidajaga, sellel oli samasugune haridus kui minul. Saime kokku 11 inimest ja avatigi meie jaoks klass: 2 poissi ja 9 tüdrukut. Õppetöö algas nii umbes kell 1, vahel kell 2 päeval, hommikupoole olin tööl, pärast lõunat koolis.
     Aga 15. novembril isa suri, jäi Haapsalu mulda.
     1947. aasta kevadel lõpetasin seminari. Ma oleksin saanud kas kuhugi Läänemaale tööle või isegi Haapsalu linna. Aga mõtlesime niimoodi, et peaks tulema kuhugi Tartusse või Tartu lähedale, et meil oleks majanduslikult siis hõlpsam, kuna vend oli tulnud Tartusse ülikooli.


     “Minge Nõkku!”

     Algul määras Haridusministeerium mind tööle Jõgeva keskkooli. Kui ma augustikuus Jõgevale läksin, selgus, et koht on juba ära antud. Mis teha? Kuidas ma siit Tartusse saan? Rong, millega olin Jõgevale tulnud, seisis veel jaamas. Mina siis jooksin jaama ja jõudsin  veel sellele samale rongile, millega olin Tallinnast tulnud. Ime! Piletit enam ei jõudnud osta. Sõitsin ilma piletita Jõgevalt Tartusse, kogu aeg oli endal hirm.
     Tulin siis Tartusse, ööbisin Grand Hotellis, see on see maja, kus Vallikraavi tänavas on onkoloogia peahoone. No ja järgmisel hommikul läksin Haridusosakonda tööd otsima. Sealt öeldi mulle: “Minge Nõkku!” Aga ma ei teadnudki, kus see Nõo on, ja Nõkku veel, vaat see sõna 'Nõkku'... ma ei saanud siis aru, mida see tähendab, kuidas see nimetav kääne on? Siis öeldi 'Nõo', ja mul tuli meelde, et olen seda kohanime suure Eesti füüsilise kaardi peal näinud — Tartu lähedal oli nimetus 'Nõo' ja seal oli kiriku tingmärk juures. Küsisin siis muidugi, kuidas ma sinna Nõkku pääsen. Öeldi, et rongiga ja nii palju sõita... Ja kas koolimaja on jaamast kaugel? Osakonna juhataja Arkadi Pärt ütles, et koolimaja on jaamast kiviga visata. Ja kui ma tulin siin Nõos maha — no tõepoolest, oli küll kiviga visata. Siis ju neid suuri hekke ja puid ei olnud, koolimaja paistis täiesti jaamast. Tulin, kooli direktor oli kodus, Rudolf Tamm, näitleja Tõnu Tamme isa. Väga kenasti võeti mind siin vastu, aga jälle — kuhu ulu alla saada? Ta andis mitmesuguseid aadresse mulle, ma käisin pimedani mööda alevikku, lõpuks sain, Kuldma Linda juurde. Kuldma Linda maja on Silla maja kõrval, see on nüüd ilusaks tehtud. Seal oli elanud kahes toas kingsepp Kerge. Aga kingsepp Kerge oli ehitanud üle raudtee just endale maja, saanud seal valmis, ja toad jäid tühjaks.
     Hiljem mamma kolis järele, meile jäi kaks tuba. Köök oli küll ühine, aga kaks tuba saime endale ja elasime seal kenasti. See oli 1947. aasta sügisel, septembrikuus.
     Mulle anti koolis 1. klass juhatada. Aga seal rohkem tunde mul ei olnud kui ainult eesti keel. Muud tunnid olid siis mujal: 3. klassi eesti keel ja 3. klassi laulmine, 5. klassi ajalugu, 7. klassi maateadus ja 4. klassi matemaatika, nii et küllaltki kirju... Ja lisaks veel mudilaskoor, see oli 1.–3. klassini, ja seda ma mäletan, et mudilaskooriga ma tegin hästi palju tööd. 1948. aasta kevadel oli Tartus õpilaste isetegevuse ülevaatus. See toimus Salme tänavas Õpetajate Instituudi saalis. Ja mina siis ka oma mudilaskooriga pidin esinema. Muidu olid kooris ikka 2. ja 3. klassi õpilased, aga ees kahekesi seisid 1. klassi õpilased Tiia Aleksejev, kõige pisem tüdruk koolis, ja tema kõrval oli direktor Rudolf Tamme poeg Jaak Tamm. Ma väga palju ikka nendega harjutasin, enne kui me Tartusse sõitsime. Klaveril saatis õpetaja Eerika Piiskop ja mina siis juhatasin. Mäletan, mul üks helesinine kleit oli seljas veel. Ja züriis oli helilooja Juhan Simm. Kui me olime laulmise lõpetanud, siis Juhan Simm tuli minu juurde ja tänas kättpidi väga ilusa laulmise eest. Ja pärast ta kirjutas ajalehes ülevaate sellest ülevaatusest ja eraldi oli ära märkinud Nõo mudilaskoori.
     Ma tulin Nõkku mõttega olla siin maal ühe aasta, küll ma siis leian koha kuhugi mujale. Ja kui üks aasta oli juba möödas, siis mul ei olnud enam mitte mingisugust kavatsustki ära kuhugi mujale minna."

     Aitäh Agnes-Asta Marandile, et ta hulk aastaid tagasi ümber mõtles!
     Iga paik on just seal elavate inimeste nägu. Selles, et nõokad hoolivad oma kodukohast ning tunnevad huvi eelmiste põlvkondade tehtu-toimetatu vastu, on palju Agnes-Asta Marandi panust. Suur aitäh aastakümnete jooksul tehtu eest! Head tervist, rahulikku und öödeks ning tegutsemistahet päevadeks!
     Lõpetaksime aga juubilari enese lausega:
     “Ma pean vastu pidama, mul on veel palju tööd teha!”

Külas käisid KAI TOOM ja ESTA TAMM

Rahvatantsurühm Madelin tähistas 40. sünnipäevatagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/143.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/143.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     Madel elus oma liin,
     millel nimeks Madelin,
     Tosin paari tantsujalgu.
     Õige ammu oli algus.

     Tantsutee käind alla-üles,
     rõõmu kui ka mure süles.
     Nõo naistel tantsulust
     on elus pakkund kosutust.

     Käidud Nuustakul, Pariisis,
     läbi õige mitme riigi
     lehvinud me seelikud,
     pärjad ülemeelikud.
     Kuid ka euroliidu eel
     pastlaid tarvis läheb veel.


     Valla laulu- ja tantsurahvas tähistas 30. novembril Nõo naisrahvatantsurühma Madelin 40. sünnipäeva.
     Neli aastakümmet on ikka leidunud Nõos naisi ja noorikuid, kelle igapäevaelu üheks osaks on olnud rahvatantsuharrastus. Nii Tartumaal kui ka vabariigis palju tunnustust leidnud rühma on 37 aastat juhendanud Made Ruul — teinud seda ikka lõputu pühendumuse ja eeskujupakkuva noorusliku entusiasmiga.
     Kauneid hetki teie tantsuteele!


     Tantsjate mõtteid Madelinist ja tantsust nende elus

     “Rahvatants on juba kord selline, et mida lähemalt ja sügavamalt tundma õpid, seda rohkem ta pakub, seda rohkem temasse armud...”

     “Rahvatantsuharrastus on saatnud meid praktiliselt terve elu. Meie rühma armsat tantsu “Kodupaik” tantsides olen ikka ja jälle mõelnud, et tõeks on saanud nimilaulu lüürilised sõnad “Siin möödus meie noorusaeg”...”

     “Aasta oli 1981... Elva lauluväljakul toimus kontsert, kus Nõo naisrühm esitas tadžiki rahvatantsu. See oli nii haarav ja võrratu, et sealsamas tõotasin endale mitte kunagi enam istuda pingil ja vaadata tantse pealt. Sügisest sai minustki üks rühma liige...”

     “Mina alustasin hiljuti. Rühma kutsus mind Made. Nii heast pakkumisest ei saanud ju loobuda...”

     “Iga algus on raske. Nii võib öelda ka minu ja Madelini suhte kohta. Mitu korda olid silmad märjad ja lahkumismõtted peas. Sest minu arvates on tantsurühm koht, kus on lõbus ja saab meelt lahutada. Madelin on siiski eelkõige töö. Aga töö ongi see, mis Madelini ikka Eesti parimate rühmade seas hoidnud...”

     “Oli aegu, kus me ei saanud kultuurimajas tantsuproove teha. Siis käisime sidesõlme majas — lükkasime suured kapid seina äärde ja — läks lahti! Pärast jälle tagasi. Mingi asi ei saanud meid segada!”

     “Tantsuproovid nõuavad palju aega ja tihti eneseületamist. Selle asemel et pimedasse ja külma õhtusse minna, oleks ju mugavam õhtul koju jääda. Ka nädalalõppude esinemiste asemel saaks kodus palju kasulikku teha ja suvest kulub suur osa igasugustele tantsuüritustele. Olen osa oma elust tantsule andnud, aga ma ei kahetse...”

     “Meil on olnud kohe päris palju esinemisi aastate jooksul. Kunagi ütles minu füüsikaõpetaja, et eksam on kui teadmiste paraad. Seda võib öelda ka esinemiste kohta. Kui tuleme lavalt ja kõik ütlevad, et meil läks hästi, siis on ikka uhke ja hea tunne küll...”

     “Tunnustused ja võidud ülevaatustel ja võistutantsimistel ei ole tulnud kunagi kergelt. Teeme alati palju lisaproove. Kord toimus viimane proov enne ülevaatust kell 5 hommikul, sest tants ei tulnud ikka nii hästi välja, kui Made nõudis...”

     “Laval saab särada ainult siis, kui kodutöö on hoolega tehtud...”

     “Ka kriitikat on tulnud kuulata. Kord tantsisime Külitse laadal gruusia rahvatantsu. Järgmisel päeval teatas üks minu õpilane: “Ma nägin sind eile, kui sa tantsisid. Sa olid nii naljakas!””

     “Kõik päevad pole ju meilegi ühtmoodi head. Aga siis on Made see, kes meid lohutab ja uut optimismi süstib...”

     “Oma emalt, kes ka nooruses tantsis, sain mina oma tantsupisiku ja seda olen ma suutnud edasi anda kõigile oma neljale lapsele. Loodan väga, et ka nende lapsed jätkavad...”

     “Muusika ja rütm neelavad sind endasse ja sa unustad kõik peale tantsu. See on nauding, mis annab hingele tohutult kosutust. Oleme tantsupisiku saanud ja sellest sõltuvusse jäänud. Aga see meeldib meile.

(NVL)

Nõo koolis käis külalisõpetaja Austriasttagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/144.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/144.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     Oktoobri alguses oli Nõo kooli õpilastel hea võimalus õppida saksa keelt külalisõpetaja härra Franz Jungreithmeyeri juhendamisel. Viinist pärit õpetaja saabus Eestisse Haridus- ja Teadusministeeriumi välisosakonna kutsel ning viibis siin kuu aja jooksul erinevates koolides. Kuna meie koolis oli ta 2,5 päeva, siis sai ta igas saksa keele rühmas anda 1 kuni 2 tundi. Õpetaja tutvustas Austriat ja austerlasi, püüdis saada ülevaadet meie koolist ja õpilaste elamistingimustest internaadis ning tutvuda õpilastega. Parimatele saksa keele oskajatele oli see suurepärane võimalus rakendada oma keeleoskust saksa keelt emakeelena kõnelejaga. Siinjuures peab märkima, et härra Jungreithmeyer kõneles õpilastega ilusas selges saksa kirjakeeles, mitte “austria saksa keeles”. Hea kontakti saavutas ta nii gümnaasiumi kui põhikooli õpilastega. Külalisõpetaja avaldas soovi võimaluse korral ka edaspidi Eestisse ja Nõo kooli külla tulla.

EVE ARUVÄLI, Nõo põhikooli ja reaalgümnaasiumi saksa keele õpetaja

Nõo kooli 317. aastapäev õpilaste silmade läbitagasi algusesse




     Kuigi järjekorras juba 317., ei erinenud tänavune kooli aastapäev palju oma suguvendadest. Neljapäeval toimunud õpetajate streik ehk lisas asjale pisut vürtsi. Muus osas jooksis kõik oma tavalist rada pidi: vilistlaste ja praeguste õpilaste omavaheline jõukatsumine pallimängudes (tänavu võitsid selle vilistlased); endiste Nõo kooli töötajate mälestamine Nõo surnuaias; reedesed aktused, kus lõpuklassidele anti kätte kooli märgid. Ning õhtune vilistlaste pidu.
     Uurisin oma koolikaaslastelt, kas Nõo kooli 317. aastapäev üldse läheb 21. sajandi noortele korda. Kaheksandikele on see päev seotud vastutusega, sest nende korraldada on aktus. Üheksandike jaoks omab see päev valdavalt suurt tähendust, selleks on mitu põhjust:
     1. Üheksandikud kui põhikooli lõpetajad said aktusel kooli märgid, st olid terve reedese päeva tähelepanu keskpunktis.
     2. Enamik meist käib Nõo koolis viimast aastat. Sellepärast on kõik traditsioonid, mis varem võisid tüütudki tunduda, nüüd eriti südamelähedased ja armsad.
     Gümnasistid arvasid, et kooli aastapäev omandab nende jaoks suurema tähendus siis, kui nad juba vilistlased on. Üldiselt pidasid need, kel vilistlaste hulgas sõpru, kooli aastapäeva tähtsamaks kui need, kel vilistlaste hulgas sõpru ei olnud. Paljud kümnendikud ei osanud kooli aastapäevast midagi arvata, sest Nõo kool ei olevat neile veel omaseks saanud.
     Mõningate asjade puhul leidus siiski põhjust nurisemiseks. Paljud arvasid, et aastapäeva puhul võiksid tunnid siiski lühendatud olla. Koolilapse jaoks teevad lühendatud tunnid harilikust koolipäevast Tähtsa Päeva. Internaadi elanikud kaebasid, et tuleb valida kahe hea vahel, pidu või kojuminek.
     Olgu arvamused positiivsed või negatiivsed, emotsioonid on tekkinud ja päris ükskõik kooli aastapäev õpilastele ei ole.

SILVIA KÄKK, 9a klass, Nõo Põhikooli leht

Meerikad meenutasid ajalugutagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/145.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/145.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238

Warning: getimagesize(img/itool/151.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/151.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     Meeri Küla Arendamise Seltsi ja Nõo Koduloomuuseumi ühisüritusena sai 25. novembri õhtupoolikul teoks Meeri küla ajaloo päev. Üle poolesaja inimese kogunes Nõo Baari, et üheskoos mitte ainult meenutada, vaid ka kuulda palju uut ja huvitavat. Ja tulijaid oli mitte ainult Meeri külast ja selle ümbrusest, kõige kaugem külaline tuli koguni Pärnumaalt.
     Nii mõnigi osaleja tuli vallamajja otse töölt ja et tühi kõht kuulamist segama ei hakkaks, pakkusid meerikad kõigepealt maitsvat suppi.
     Meeri seltsi juhatuse esimehe Lembit Toru ja vallavolikogu esimehe Peeter Lepiski järel said sõna nii külalised kaugemalt kui ka kohalikud, enamusele teada-tuntud inimesed. Tiiu Oja Eesti Ajaloo Arhiivist andis ülevaate nendest materjalidest Meeri mõisa kohta, mida tal oli õnnestunud arhiivist leida. Kersti Taal ülikooli raamatukogust tutvustas, mida võis lugeda vanadest ajalehtedest Meeri küla ja ka Meeri valla kohta.
     Agnes-Asta Marand, kellele Meeri seltsi juhatus on teinud ettepaneku koostada raamat Meeri küla ajaloost, tutvustas Riigiarhiivist saadud Meeri Vallavalitsuse dokumentide koopiad, samuti rääkis ta Meeri koolist.
     Kauaaegne Meeri kooli õpetaja Virve Eensalu meenutas oma tööaastaid. Ta rääkis ka Meeri raamatukogust ja luges ette artikli raamatukogu juhatajast Hildegard Kaeramaast, ilmunud ajalehes “Edasi” 5. juunil 1963.
     Mõndagi naljakat ja ehk anekdootlikkugi oli oma tööaastatest pajatada Toomas Saagil, kes oli Nõo sovhoosi Meeri osakonna juhataja aastatel 1978–1981.
     Materjali Meeri küla kohta on palju ja kõike ei jõudnudki ühe õhtuga ära kuulata. Meeri ajaloo raamatu valmimine jääb järgmisesse aastasse, nii et veel on aega oma pildialbumid üle vaadata ja mälestused meelde tuletada. Ootame abi ja koostööd kõigilt Meeri külaga seotud inimestelt.

KAI TOOM, Nõo Koduloomuuseumi juhataja

Nõgiaru lasteaed on olemas!tagasi algusesse




     Viimastes vallalehtedes on endast rääkinud Nõo kool, Krõllipere, Tõravere lasteaed, aga Nõgiaru lasteaed pole endast enam pikka aega märku andnud. Aga me oleme täitsa olemas!
     Kevadel saatsime kooli viis last: Liina käib Tartus koolis, Mihkel läib Elva koolis, Merili, Mairis ja Killy aga Nõo koolis.
     Uut õppeaastat alustasime kaunis ja värskelt remonditud majas. Täname valda eraldatud remondirahade eest!
     Möödunud aastal algatasid Tartumaa muusikud mõtte, et igal lasteaial võiks olla oma laul. Meilgi valmis laul, mille kordussalm on: “Oled meile teine kodu,/ Nõgiaru lasteaed./ Meie sinu mängukarud,/ Nõgiaru lasteaed.”
     Ja “mängukarusid” meil jätkub. Helena, kes tuli lasteaeda juba märtsis ja saab detsembris 2-aastaseks, ongi meie kõige pisem mängukaru. Veel 2-aastased Siim, Liis, Silvester, Lorely; 3-aastased Triinu ja Egeli; 4-aastased Karel ja Frederik, 6-aastased Sirje ja Robin ning oktoobris 7-aastaseks saanud Mariscalle. Tulemas on veel üks laps Külitsest ja üks Peedult. Niisiis, lapsed vanuses 2–7 aastat. Tore, kas pole? Igal oma iseloom, eripära, harjumused, soovid ja tahtmised, mis kodust kaasa toodud. Kõik nad tahavad hellust ja hoolt, aga ka õpe-tamist. On ju õpetamise aluseks õppekava ja seal täpselt kirjas, mida keegi peab aasta jooksul omandama. Ei ole kerge, aga hakkama peab saama ja saamegi.
     Tuleb meelde, et vanasti olid ju ka liitklassid, klassid, kus koos õpilased I–IV klassini ja üks õpetaja suutis kõigile tarkust jagada. Miks siis meie 5 vanuseastmega toime ei tule?! Meie oleme ju tööl kahekesi. Tähtis on, et Nõgiarus oleks lapsi. On lapsi, on tööd.
     Huvitav on see töö. Mõned lapsed ütlevad üksikuid sõnu, mõned vaatavad sulle silma sisse ja räägivad omas keeles maha pika jutu, millest midagi aru ei saa, aga kuulad teda ja kiidad takka. Rõõmu tunned iga uue sõna, lause tuleku puhul, iga saavutuse puhul: küsib juba potile, teab oma kohta lauas, oskab lusikaga ise süüa, ütleb aitäh kokatädile, jookseb enne sööki vuta-vuta käsi pesema, teeb “adaa”, kui koju läheb, liigutab tähtsalt suud laulmise ajal, tantsib omamoodi tantsu suurematega kaasa.
     Plaanid ja muud paberid, mis rühma vajalikud, võivad olla ja ongi, kuid nad ei asenda vahetut kontakti lapsega.
     Kasvataja abi Ilme jookseb ja tegutseb nagu orav rattas: siia-sinna, siia-sinna, võtab sülle, lohutab, leevendab ema-isa-venna-igatsust, abistab ja lööb kaasa kõiges, kus vaja. Teeb seda päevast päeva ja lapsed on temaga nii harjunud, ta on nagu teine ema.
     Kolmel päeval nädalas on Ilmega koos tegutsemas ja õpetamas Ira, kahel päeval Evi. Õue minekul ja ka muul ajal, kui vaja, on abivalmitena platsis Enna ja Aina, kes käivad tihti väikseid mürakarusid kallistamas ja nunnutamas.
     Maitsvat toitu valmistab iga päev lastele tädi Aina, kelle sünnipäeva tähistasime lastega koos, sest sel aastal olid lapsevanemad nii tähelepanelikud ja meelespidavad, et tänasid kokatädi lillede ja kingitusega. Lapsed valmistasid kaardi, laulsid, tantsisid, kallistasid tädi Ainat. Kokatädi aga küpsetas lastele maitsvat kooki.
     Kodusoojuse eest ja ümbruse korrashoiu eest hoolitseb usin, virk, kohusetundlik, lastesõbralik tädi Tea.
     Ilma juhataja Ennata poleks meil lapsi ega lasteaeda. Tal on — nagu hunt Kriimsilmal — väikeses lasteaias 9 ametit.
     Lapsevanemad on meil ka toredad: tunnevad huvi, mida me päeva jooksul tegime, kuidas ja mida sõime, kuidas magasime, kas õues käisime. Abivalmid ja mõistvad on nad ka. Robini vanemad töid kauaoodatud uude liivakasti istumiseks 4 pakku, Heleni ema aitas stendile kaunima ilme andmiseks muretseda võrku, Siimu vanemad on parandanud mänguasju, täiendanud “bensujaama”, Egeli ema valmistas stendile kauni logo, isa aga nägi ise, et ahi vajab parandamist, võttis kätte ja tegi selle kiiresti ja vaikselt korda. Fantastiline, vaat sellist ettevõtlikkust pole veel näinud!
     Ja oh üllatust! Nõo kooli lapsed olid teinud tööõpetuse tunnis nukuvoodeid ja “Trips-traps-trulli” mänge ning õppealajuhataja Korela tõi kaks nukuvoodit ja 5 mängu Nõgiaru lasteaiale. Rõõmu kui palju, iga uus asi on tänu väärt. Aitäh toreda kingi eest!
     Lasteaias käisid külas 5 rootslast, kes meie Sirje tuttavad-sugulased. Neilegi meeldis meie kodune, lihtne, soe lasteaed väga.

EVI HIRVESOO

Aastalõpu töödest-tegemistest Tõravere lasteaiastagasi algusesse




     7. novembril külastas lasteaeda lapsevanem Kaja Liik — lastearst, kes rääkis lastele arstitööst, sellest kuidas erinevatel aastaaegadel riietuda ja mismoodi ennast karastada, et me terved ja ilusad püsiksime. Samuti kuulasid lapsed suure huviga juttu tervislikust toitumisest.
     10. novembril tähistasime mardipäeva. Mõned päevad enne sai koos lastega valmistatud mardimaskid, mida siis õigel päeval ka kanti. Mardipäeval olid lauad kaetud valgete linadega, millel maitsvad õunad ja maiustused. Muusikaõpetaja rääkis lastele vanadest mardikommetest ning kõigi üllatuseks saabusid varsti ka mardisandid (meie oma töötajad). Lastele valmistas nende tulek palju elevust ja rõõmu. Üheskoos sai lauldud, tantsitud ja mängitud. Kõikidel oli lõbus meeleolu terveks päevaks.
     12. novembril lõbustas Tõravere lasteaia suuri ja väikeseid Viljandi teatritrupp “Must ja Valge” oma näidendiga “Jänkuaabits”. Põnevas ja naljakas loos olid tegelasteks kolm jänest, kellest üks kõigest 5 kuu vanune. Vahva etendus pakkus kõigile nii palju naeru kui ka kasulikku õpetust.
     18. novembril käis lasteaias noorsoopolitsei, näitas töövahendeid, rääkis liiklusest, jagas temaatilisi komme ja värviraamatuid. Eriti meeldis lastele aga politseiauto, millega sai ümber maja mõned tiirudki sõidetud. Lõpuks lasti kuuldavale ka sireenid, millest kõik lapsed said meeldejääva elamuse.
     25. novembril tähistasime kadripäeva. Enne uut aastat ootame külla vaimulikku ja muidugi on tulemas jõulupidu 18. detsembril.

     Kindlasti on kõik kuulnud vanasõna “Küsija suu pihta ei lööda”. Seda ütlust püüab järgida ka Tõravere lasteaed, kirjutades projekti uute akende saamiseks. Kuna Nõo vallas on palju selliseid väikeseid allasutusi, mis vajavad suuri ja pidevaid rahasüste, saame me hästi aru, et vald ei suuda kõik väljaminekuid toetada. Seepärast otsustasime katsuda omal käel lisa hankida. Nii saigi käiku lastud projekt uute akende taotlemiseks.
     Seoses sellega täname ka Nõo Vallavalitsust omapoolse osaluse andmises projekti õnnestumiseks. Samuti erilised tänud meie endisele kasvandikule ja lapsevanemale Katri Saarele aitamaks projekti koostamise juures.
     Kuna julge pealehakka-mine on pool võitu, kutsume kõiki valla asutusi sellist ettevõtmist proovima ja katsetama, sest tähtis pole võit, vaid osavõtt.

AINO RINGAS, Tõravere lasteaia juhataja

Meerikad koristasid külakeskuse ümbrusttagasi algusesse




     Meeri Küla Arendamise Seltsi tegevust on ilmataat esimesel tööaastal igati soosinud. Suvisel Meeri küla päeval oli ilm justkui tellitud. Ja nüüd, kui otsustati teha isadepäeval, 9. novembril Meeri küla keskuseks saava maja juures sügisene suurkoristus, oli mõnus vaikne sügisene ilm. Päikegi käis meid uudistamas. Ja põhjust selleks oli küllaga, sest koristama oli tulnud 21 inimest — noori, nooremaid ja vanemaid. Tööd jätkus kõigile — mehed madistasid vanametalliga ja puude langetamisega, naised riisusid ja lõikasid oksi. Kogu praht sai ära veetud või põletatud.
     Kui päev ju õhtusse kiskus, sõid osalised kuuma suppi, kringlit ja jõid maitsvat teed.
     Lahkudes seljataha vaadates oli pilt maja ümbrusest hoopis teine. Oli tore töine pühapäev — isadepäev. Aitäh kõigile kaasalööjaile! Ilusat advendiaega kõigile meerikatele!

HELLE SONN, MKAS juhatuse liige

Korvpalliklubistagasi algusesse


Warning: getimagesize(img/itool/150.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 233

Warning: getimagesize(img/itool/150.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/clients/www.nvv.ee/www/leht.php on line 238



     15. novembril toimus Nõo spordihallis 2 vs 2 turniir 1989/91 ja 1992/93 võistkondadele. Kokku osales 9 võistkonda.
     Nooremas vanuseklassis oli 5 võistkonda ja mängiti üheringiline turniir.
     1. koht  Kaarel Kukk ja Mikk Sügis — 4 võitu;
     2. koht Marten Lepasaar ja Alar Lilla — 3 võitu;
     3. koht Lehto-Tarmo Nuut ja Tamur Voore — 2 võitu;
     4. koht Keir Zukker ja Brait-Siim Visnapuu — 1 võit;
     5. koht Erkki Kollom, Kristjan Juhkam ja Einar Mägi — 0 võitu.

     Vanemas vanuseklassis oli 4 võistkonda ja mängiti 2 ringi.
     1. koht Kaupo Süld ja Ardi Pai — 5 võitu;
     2. koht Kristjan Kokk ja Taavi Merisalu — 3 võitu;
     3. koht Martti Hirvesoo ja Janno Õsso — 3 võitu;
     4. koht Erik Rist ja Olgerd Laiduner — 1 võit.

     NB! Järgmine 2 vs 2 turniir juba jaanuaris!
     Täpsem info ja tabelid internetis aadressil www.hot.ee/bcn

RAUNO VOORE

Tulekul on Phare Access 2002 järjekordne taotlusvoortagasi algusesse




     Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja Eesti Vabariigi Rahandusministeerium koostöös Euroopa Komisjoni Delegatsiooniga Eestis kuulutab Phare Access 2002 programmi raames välja projektikonkursi.
     Access 2002 programmi üldeesmärk on toetada mittetulundusühingute tegevust valdkondades, kus kolmas sektor omab olulist rolli riskigruppidesse kuuluvate inimeste sotsiaalsel kaasamisel ja sotsiaaldialoogi edendamisel; partnerlusel kohalike omavalitsuste ja ettevõtetega; ettevõtluse edendamisel kohalikul tasemel; töötute, puuetega inimeste või teiste ebasoodsas seisus elanikerühmade abistamisel tööturul; kõigi elanikkonnagruppide võrdsel kohtlemisel ning riskigruppide kaasamisel ja reintegreerimisel ühiskonnaellu.
     Phare Access programmi haldajaks ehk tehnilise abi üksuseks on konsultatsioonifirma BDA Estonia OÜ, kes kuulutab välja taotlusvooru, viib läbi infopäevad, nõustab taotlejaid ja abistab projektide elluviimisel ning teostab hiljem järelevalvet projektide elluviimise üle. Programmi maht on 13 667 000 krooni ning toetust saab taotleda nii suurprojektidele (780 000 – 3 129 000 krooni) kui väikeprojektidele (78 000 – 780 000 krooni). Lisaks toetatakse programmist veel osalemist kolmanda sektori organisatsioonide ühisüritustel (kuni 62 500 krooni). Toetuse suurus võib olla kuni 80–90% projekti kogumaksumusest. Taotleja peab olema registreeritud MTÜ või SA, vastama Mittetulundusühingute seadusele või Sihtasutuste seadusele ning tegutsenud Eestis vähemalt 1 aasta. Suurprojektide puhul on vajalik ka välispartneri olemasolu. Kohalikud omavalitsused võivad osaleda projektis partnerina. Taotlejate abistamiseks valmivad BDA Estonia initsiatiivil ka kaks tasuta käsiraamatut “Käsiraamat projektitaotlejale” ja “Käsiraamat projekti elluviijale”. Taotlusvooru jooksul korraldatakse projektitaotluste ettevalmistajatele infopäevad 13. jaanuaril 2004 Jõhvis, 14. jaanuaril Tartus ja 16. jaanuaril Pärnus Maavalitsuse saalis ning 15. jaanuaril Tallinnas Sotsiaalministeeriumis algusega kell 11.00.
     Kõik taotlemiseks vajalikud materjalid, programmi täpsem kirjeldus, juhendmaterjalid, avalduse vormid, käsiraamatud ja taotlejate jaoks olulised küsimused koos vastustega on saadaval interneti koduleheküljel www.bda.ee/access ja http://www.fin.ee/?id=3756. BDA Estonia poolt on avatud infopunkt, tel: 641 94 93, faks: 641 94 90, e-post: access@bda.ee.
     Projektide esitamise tähtaeg on 16. veebruar 2004.
     Ametlik kuulutus projektitaotluste esitamiseks ilmub 09. detsembri Päevalehes ja 10. detsembri päevalehtedes Postimees (koolituse lisas) ja Molodjoz Estonii.

HELEN HAAB, projektijuht, Phare Access 2002, BDA Estonia OÜ